- Räägitakse:
Vanamõisas peetud teatripiknik
meelitas kohale palju inimesi
24tundi.ee 27.07.2009
Eile peeti Haljala vallas Vanamõisa mõisas kahe lavalooga teatripiknikku, mis meelitas kohale hulgaliselt pealtvaatajaid. Rahvas sai vaadata Haljala rahvamaja näiteringi esituses Tšehhovi "Abieluettepanekut"(lavastaja Martti Samolberg) ning Poola kirjaniku Witkiewiczi tükki "Väikses häärberis"(lavastaja Tiit Alte), mida mängis Kunda huviteater. Et asi põnevam oleks, mängiti üks lavatükk ühel ja teine teisel pool mõisa. Haljala rahvamaja näiteringi juht ning rahvamaja juhataja Martti Samolberg ütles, et idee sarnane üritus teha tuli juba eelmisel aastal, kui ta käis mõisa omaniku Leo Aadeliga seda vaatamas.
"Siis jäi ettevalmistusaega natuke väheseks, otsustasime teha korraliku ja suurema asja," sõnas Samolberg. Ka kokkulepe Kunda huviteatri lavastaja ja juhi Tiit Altega midagi koos teha sündis juba ammu.
Samolbergi sõnul taheti pakkuda rahvale lisaks teatrielamusele ka lihtsalt ühte ilusat õhtupoolikut ning propageerida suveteatrit. "Tahtsime publik ennast vabalt ja mõnusalt tunneks," sõnas ta, miks üritus just pikniku vormis korraldati ja inimestel ka etenduste ajal süüa-juua lubati.
Vanamõisa mõisa omanik , Haljala vallavolikogu esimees Leo Aadel rõõmustas, et rahvas kohale tuli ning üritust nautida oskas. "Ning mis veel hea, ilm oli ilus," sõnas ta ning ütles, et tal pole midagi selle vastu, kui ka edaspidi taolisi üritusi mõisa õues korraldatakse.
Allikas
Persoon: Tiit Alte – mees, kes hindab isamaad
Virumaa Teataja 26.04.2008
Kuldse keskea rõõme ja muresid kogenud põline Virumaa mees Tiit Alte peab oma elus tähtsaimaks kultuuritööd ning leiab isamaalised vaated olulised olevat. 1980. aastal Rakvere 1. keskkooli lõpetanud Tiidu edasine tegevus viis ta Viljandisse, sealsesse kultuurikooli, kus asus õppima kultuurijuhtimist, lisaerialana näitejuhtimist Sirje Raudsiku, legendaarse näitleja Heino Raudsiku abikaasa käe all.
Pärast kahe ja poole aasta pikkusi õpinguid Viljandis võeti Tiit Nõukogude armee teenistusse.
Tema edaspidises elus ongi suunavaks olnud Viljandist saadud teadmised, mis koos neile aja jooksul lisandunud töökogemustega on teinud mehest teatud-tuntud kultuuriinimese.
Pärast kultuurikooli- ning sõjaväeaastaid asus Tiit tegutsema Rakvere kultuurimajas. Seejärel Kundas kunstilise juhina. Järgnes üsnagi pikaajaline, 14 aastat kestnud töö Rakvere muuseumis. Ja siis tuli Mäetaguse.
Suur ja väike teater
Mäetaguse mõis oli Tiit Altele juba varasemast meelde jäänud just sisekujunduse poolest ja nii tuligi otsus osaleda konkursil Mäetaguse valla kultuurijuhi kohale.
Nõnda algas 2002. aastal töö Mäetagusel ning on kestnud edukalt tänase päevani.
Võib-olla tundub uskumatu, aga Mäetagusel on koguni kaks teatrit - üks suur, teine väike.
Tiit meenutab, et Mäetaguse väike teater loodi vallavalitsuse initsiatiivil ning selle tegevuses osalevad vallaametnikud.
Suure teatri tegemistest võtab osa ülejäänud vallarahvas. Küsimusele, miks siis ikkagi kaks teatrit, vastab Tiit naerdes: “No miks, Moskvas on ju samamoodi, sellepärast.” Ja teatab varjamatu lõbususega: “Väikese teatriga mängisime hiljaaegu näidendit “33 ja pool papagoid” või oli neid 34 ja pool, umbes nii palju neid oli.” Teise teatriga käib töö hetkel Jüri Tuuliku “Taevaredeli” kallal.
Päris ja mängu teater
Tiit Alte on muu hulgas ka harrastusteatrite liidu juhatuse liige. Selle liiduga on ta seotud juba Kunda ajast, kui seal huviteatrit tegi. Liit korraldab mitmesuguseid üritusi - festivale ning koolitusi üle Eesti.
Tiit leiab, et harrastusteatri ja kutselise teatri vaheline piir on väga hägune. Eestis seisneb vahe selles, et ühed teenivad leiba näitemänguga, teised mitte. “Tänapäeval võivad paremad harrastusteatrid oma taseme poolest vabalt konkureerida elukutselistega,” on ta kindel.
“Harrastusteatrite ring on väga lai - sinna kuuluvad kooliteatrid, isetegevuslikud näiteringid ja need, mida vanasti nimetati rahvateatriteks,” selgitab Tiit.
Ta räägib, et harrastusteatrite puhul on truppide vahel vahetegemine ära jäänud, kuid talle tundub, et mingisugune kategooriatesse jagamine või klassifitseerimine võiks siiski olla, sest näiteks kooliteatrit, milles osalejad tihti vahetuvad, ei ole päris õige kõrvutada mõne vana ja tugeva rahvateatriga, kellel on pikk ja repertuaarirohke kogemus.
Ja lisab, et Jaapanis näiteks seda meie mõistes teatrit ei olegi. Näitemänge tehaksegi ainult oma töö kõrvalt. Püsitrupid on küll nende oma klassikalise teatri puhul. “Aga see, mida meie mõistame draamateatri nime all, on Jaapanis harrastusteatrite pärusmaa, kui nii võib öelda.”
Tiit arvab, et harrastusteatritel on alles üks väga oluline asi, mis elukutselistel puudub - tegemise rõõm.
“Minu meelest on harrastusteater Eestis populaarne rahvuslikust ärkamisajast saadik. On olnud omad tõusud ja mõõnad, aga tegelikult on harrastusteatreid palju. Huvitaval kombel on harrastajatel festivale ja kokkusaamisi hoopis rohkem kui proffidel.”
Kogunisti kahel korral on Tiit olnud Rakvere teatri korraldatud teatriöö giidiks, kõneldes kõigest, mis teatrimäel on aegade jooksul sündinud. Giidi rollis tutvustas ta rahvale hoonete ajalugu, jutustas vanast asustusest, kloostrist, mõisast ja paljust muustki.
“Tahtsime inimestele näidata ka selliseid teatrimaja salapaiku, kuhu külastaja tavaliselt ei satu. Aga et rahvast oli nii palju ning koridorid ja ruumid kitsukesed, siis jäi see mõte katki. Piirdusime lava näitamisega, mida inimene ju teatris käies samuti täies ulatuses ei näe.
Praegu teeb Tiit näitlejana kaasa Kunda huviteatri etenduses “Kalevipoeg”, mis on Kivirähu sulest sündinud üllitis. Tiidu jaoks teeb asja huvitavaks just see, et saab mängida niisugust inimest, keda ta kõige vähem sallib. “Ja väga hea tunne on praegu,” võtab mees etenduses osalemise lühidalt kokku.
Südametunnistuse asi
Tiit Alte on usinasti kaasa löönud kodanike komitee liikumises. “Selle asjaga sai kõvasti tegeldud. Tegevus toimus veel sel ajal, kui ma muuseumis tööl olin. Muuseumist kujuneski Eesti Kodanike Komitee keskus Rakveres. Sinna jooksid kokku kõigi registreeritute andmed ja sealt toimetati need edasi Tallinnasse,” meenutab ta.
Kodanike komitee liikumine on Tiidu sõnul ajalugu, mis tuli ära teha ja on nüüd tehtud.
Isamaalised vaated on juhtinud mehe ettevõtmisi läbi elu. Samas ei saa kuidagi väita, et tegemist oleks marurahvuslasega.
Tiit oskab väga hinnata vene kultuuri ja keelt, on lavastanud vene klassikuid, näiteks Bulgakovit.
Ta teab oma kogemuste põhjal öelda, et vene keelt on äärmiselt raske või kohati isegi võimatu tõlkida, sest keele nüanssides peegelduvad tegelikult ka rahvuse vägagi mitmekesine kultuurilugu ja hingeelu sügavus, mida tundmata on raske keelt täiel määral mõistagi, tõlkimisest rääkimata.
“Kui vähegi valdate keelt, proovige mõni venekeelne naljalugu või anekdoot eesti keelde ümber panna, ja näete, et tõlge ei aja kedagi naerma ega muigamagi mitte. Samal ajal kui venekeelselt kõlab lugu nii, et naera pisarateni,” ütleb ta jutu kinnituseks.
Isamaaliidus, kuhu ka Tiit kuulub, on koos väga paljud rahvusliku liikumisega seotud inimesed. Kuulumist Isamaaliitu ei oskagi ta väga põhjendada ja naljatab: “Küllap oli siis liidu nimi sümpaatne.”
Ka kristliku liikumisega puutub Tiit tihedalt kokku, sest on EELK Viru praostkonna Rakvere koguduse juhatuse liige ning kuulub sinodi koosseisu. See tähendab, et tuleb lahendada ka praostkonnasiseseid muresid - eelarve ja aastaaruandega seonduvat.
Kui meenutada, siis oli Eestile raskel vabaduse eelsel ajal, kui KGB rahvusliikumise aktiviste kimbutas, just kirik see, kus tagakiusatuile tuge ja varjupaika pakuti. Seost kirikuga peab Tiit südame ja südametunnistuse asjaks.
Sündida aastavahetusel
Saatuse tahtel, olgu see siis halb või hea, on Tiit Alte sündinud esimesel jaanuaril. Hea sellepärast, et siis saab kaks pidu kohe ühekorraga peetud. “Eks sellest sünnipäevast üks aastavahetusejärgne tervise parandamine kipub tulema, aga pole hullu midagi,” leiab Tiit.
Sõbrad on sellega juba harjunud ja ise ka. Või nagu öeldakse: võttis aega mis võttis, aga aega võttis, et asi harjumuspäraseks saaks.
Eelneva jutuga seoses tuleb silme ette Tiidu üks rollidest - Punttila.
“Punttilaga tuli Panso Moskvast. Punttilat mängis Evald Hermaküla ja mängis Tiit. Siin käib krõks ja küsimus: miks? Üks joomise lugu. See, kuidas rikas pätt kosib naisi ja ostab ja joob viina siis, kui see Soomes sootuks keelatud on. Maa ja ilm, mis muud.
/---/
Punttila etenduse naised on imelikud. Mõni teatraalne, mõni hall hiir. Ja Tiit saab laval möllata. Ta on härra Punttila,” kirjutas Maaleht.
Kui Punttilale tänast vastet anda, siis oleks selleks vennad Reiljanid, jõmmid, kelle käes on võim ja kes seda ka jubeütlemistes kasutavad.
Punttila üksiolemise väljanäitus pani veel kord tõdema, et juhuslik amatöörteatri etendus võib olla mõjuvam kui teater riigi toel. Aga sellest oleme juba eespool põgusalt juttu teinud.
Kuigi Tiidul on muid muresid küll ja küll, kanduvad tema mõtted ja teod siiski üheselt teatrile. Küllap on see kõige südamelähedasem teema. Üks asi on lavastada ja teine hoopiski ise rolli mängida.
Hea lavastaja ei pruugi sugugi hea näitleja olla. Ja vastupidi ka. Neid kaht tööd samaaegselt tehes on oht, et asjad sassi lähevad. Tiiduga õnneks seda juhtunud ei ole ja loodetavasti ei juhtugi kunagi.
Teatritükk ongi ju tegelikult lavastaja poolne teemakäsitlus. Alati saab teha teisiti. Alati saab teha paremini.
Oma poliitilistest eelistustest Tiit ei räägi ning arvab, et see ei ole ühe õige eesti mehe jutu teema.
“Raske on praegu ja ka edaspidi, aga ma ei ole selleks, et ühtelugu viriseda. Elus tuleb edasi minna,” ütleb Tiit.
Ja nii ta lähebki. Vähehaaval, tasa ja targu. Või nagu on ütelnud vanad roomlased: läbi raskuste tähtede poole.
Kas Tiit just täheks kipub, pole teada, aga tema olemusest ja ellusuhtumisest võib järeldada, et vist mitte.
Öeldakse, et inimene peab oma elust jälje jätma. Lapsed üksinda ei ole äkki see täiuslik jälg. Midagi enamat oleks ehk vaja. Ja seda enamatki on Tiit Alte suutnud.
Ines Aru, lavapartner etenduses “Kassiraba”
Tahan tema kohta õigesti ja täpselt ütelda: ta on ju erakordne kuju, ta võiks olla laval ja teha hiilgavaid ja suuri rolle, aga jumal tänatud, et ta laval ei ole, on inimeste keskel ja annab neile energiat niisugusel kujul, nagu ta seda teeb. Ta on oma headusega niivõrd erilaadne - üdini hea ja humoorikas ning sõbralik inimene.
Noh nii palju ülivõrdeid võin ma tema kohta küll öelda. Tegime kahe aasta vältel koos tööd ja võin tõdeda, et ta on hea inimesetundja. Ta on meeletult tore inimene, väga otsekohene ja siiras. Pugejalikkust tema juures ei ole. Minu meelest ääretult sümpaatne ja meeldiv inimene. Sooviksin igaühele niisugust partnerit.
Tiit Alte
• Sündinud 1. jaanuaril 1962.
• Rakvere 1. keskkool 1980.
• Viljandi kultuurikool 1980–1982.
• Töötanud Rakvere rahvamajas ja Kundas kultuurijuhina, hiljem Rakvere muuseumis.
• Aastast 2002 teeb kultuuritööd Mäetagusel.
Allikas
Kunda linn tunnustas möödunud aasta tegijaid
Virumaa Teataja 27.02.2007
...Kunda huviteater sai tänukirja 2006. aastal nii maakonnas kui ka Eestis laiemalt saavutatud tulemuste ning pikaajalise näitemängutraditsiooni edendamise eest Kunda linnas
...
Allikas
Kunda teater sai tunnustust
Virumaa Teataja 27.05.2006
Kunda Huviteater osales Antslas vabariiklikul VI külateatrite festivalil. Etendati Natalie Neigla lavastatud Andrus Kivirähki näidendit “Jalutuskäik vikerkaarel”. Kundalaste näitemäng pälvis sooja vastuvõtu ning kiituse žüriilt, Kunda ühisgümnaasiumi huvijuht Kaido Veski aga tunnistati Tommi rolli kehastamise eest festivali parimaks meesosatäitjaks.
Allikas
Kunda Puntila tegi Vigalas sigadusi
Maaleht 08.08.2002
Muuseumimees Tiit Alte härra Puntila on kui meeldetuletus vanast heast eestiaegsest teatrist Puntilaga tuli Panso Moskvast. Puntilat mängis Evald Hermaküla ja mängib Tiit Alte Kundast. Siin käib krõks ja küsimus: miks? Üks joomise lugu. See, kuidas rikas pätt kosib naisi ja ostab ja joob viina siis, kui see Soomes sootuks keelatud on. Maa ja ilm, mis muud.
Kainena halb, joobnuna hea
Brecht oli Soomes ja nägi, nägi miskit ja kirjutas. Kirjutas uhke loo sellest, kuidas mees vastu pead saab, kui ta joonud on, ja sellest, kuidas ta sigadustest välja ujub.
Mis sigadus on, see jääb vaataja otsustada.
Kas rahapaine, naistevajadus, järelejääjate varandus või hoopis staatus, mis raha ei maksa, vaid hoopis sulase hullutamist tähendab. Kumb siis ikka õigem on, kas olla purjus või kaine.
Kundalaste etendus vastust ei anna. Tõsi, et Tiit Alte serveerib purjus Puntilat sootuks sümpaatsemalt kui kainet meest.
Härra Puntila (vasakul) ütleb tõde. Nimiosaline Tiit Alte põhitöö on olla Rakvere linnakodaniku majamuuseumi direktori kt, sulast Mattit mängiv Tauno Küngas töötab päästeteenistuses.
Kaine peremees on vastik, üleolev ja hetkeotsuseid vastu võttev. Mitte mõtlev. Naised lasevad tal ennast kosida ja sulane Matti vaatab seda jama pealt, ilma et end loksutada laseks.
Puntila etenduse naised on imelikud. Mõni teatraalne, mõni hall hiir. Ja Tiit saab laval möllata. Ta on härra Puntila.
Kui Puntilale tänast vastet anda, siis oleks see vennad Reiljanid, jõmmid, kellel käes võim ja kes seda ka kasutavad jubeütlemistega.
“See Brecht on kommunist,” ütles Tiit Alte – ta oli sunnitud kogu lugu kärpima.
Samas tundus Vigalas mõnekümnele inimesele etendatud lugu hirmsasti tänapäevane. Tänapäevasus tuli Kunda Puntilast ja meie võimu piiratusest.
Vigala kolakas kultuurimaja on ehitatud ei tea milleks. Seal saab jalgpalli mängida ja kultuura asju ajada. Kumbagi mitte eriti hästi.
Kultuurimaja kõrval on raudteejaam, milles raamatukogu. Selle vastas pood. Kultuurimajas on baar, mille nimi Jaama. Ronge seal ammu ei käi. Samas jäi raudtee õllebaari ees silma moekas lapsevanker ja seda mitmel päeval.
No ei ole Vigalas ja ilmselt ka Kundas võimalik mängida valgusega ja kasutada rekvisiiti. Puntila mehed jõid viina nii tühjast kui veega täidetud pudelist. Kes kuidas purju jäi, oli lavastaja ja tema trupi asi.
Purju jäi Tiit Alte Puntila osas siis, kui tuli tõtt rääkida. See orgaanika, mille kohta Jaan Tooming ütleks, et “lehm on laval orgaaniline”, oli Vigalas Kunda meeste tegemisi mööda olemas. Alte mängimist mööda suurte, Pinna ja Eskola ja Üksküla moodi olemas.
Aastaid tagasi oli Juhan Viiding õnnelik ja ühtlasi õnnetu, et ta “Lavakava” ei tulnud Kihelkonnas vaatama ükski inimene.
Vigalas vaatasid “Härra Puntilat ja tema sulast Mattit” lapsed, pensionil õpetajad ja kohaliku teatritrupi liikmed.
Viiding mängis ja laulis bussis koos Tõnis Rätsepaga, nagu oleks saalis sada inimest. Praamil Saaremaalt linna sõites kinnitas ta, et olgu saalis kas või üks inimene, kes tahab kuulata-vaadata, ta mängiks. See oli nõnda öeldud, et usud.
Puntila üksiolemise väljanäitus Vigalas pani veel kord tõdema, et juhuslik amatöörteatri etendus võib olla mõjuvam kui teater riigi toel. Ja Tiit Altet, kunagist Viljandi kultuurikooli lõpetajat, tuleks profinäitlejatel vaadata. On, mida temalt õppida. Teised osatäitjad läksid käima etenduse käigus. Ta võiks 2002. aasta pärja pähe saada. Kõigest sellest, mis praegu õitseb.
Kunda teatritegu Vigalas oli päris. Miks nad teatrit teevad ja miks see neile korda läheb?
Mihkel Mutt on kirjutanud, et ta kuulab Vikerraadio “Maakonnauudiseid” ja see on tema jaoks tähtis.
Margus Mikomägi
--------------------------------------------------------------------------------
Tiit Alte, Kunda klubi huviteatri juht:
Kundas on näitemängu tehtud üle saja aasta, mina tegutsen lavastajana neljandat-viiendat aastat. Mänginud oleme näiteks Moličre’i “Arsti vastu tahtmist”, Smuuli “Polkovniku leske”, Plautust. Põhitrupp on püsiv. Mängijate hulgas on näiteks päästeameti töötaja, tanklajuhataja, pensionäre, koolilapsi.
Mängime tavaliselt rannakülades, mis jäävad Kunda ja Võsu vahele. Oleme käinud ka Haapsalus, Saaremaal, Võrumaal, Põlva festivalidel, ühes Soome laagris. Kõige parem on mängida väiksemas kohas, kus suured tegijad ei käi, seal oleme ka kõige menukamad.
Miks mängime? Sel tegevusel on mitu funktsiooni: esiteks on see suhtlemise vorm, teiseks ühendab trupp inimesi, kes on rohkem huvitatud ümbritsevast elust ja ühiskonnast, tahavad rohkem teada ja saavad seda teatritegemise kaudu, kolmandaks oleme ehk pisut edevad ka. Eks põhjusi ole veel.
Vigalasse kutsuti meid nii-öelda vastastikusel kokkuleppel, kuna mõlemal pool oli varasemaid tuttavaid. Muidu me väga palju kaugemal ei rända, kuna peab sõidukuludega arvestama.
Minu meelest on harrastusteater Eestis populaarne rahvuslikust ärkamisajast saadik. On omad tõusud ja mõõnad, aga tegelikult on harrastusteatreid palju. Huvitaval kombel on festivale ja kokkusaamisi harrastajatel hoopis rohkem kui proffidel.
Astra Põlma, Vigala näitetrupi Topeltkiiks juht: Kundalased jõudsid Vigalasse valla kultuurinõuniku Astrid Halliku kaudu. Juba on kokku lepitud, et järgmisel aastal teeme vastukülaskäigu.
Seda, mis tükiga me sinna läheme, veel ei ütle. Kunda Puntila etendus meeldis, seal olid head karakterid, mida nad hästi mängisid. Sisu poolest ei leidnud ma uba üles, aga mulle pole Brecht kunagi istunud.
Topeltkiiks on tegutsenud kaksteist aastat. Meil on välja kujunenud tugev trupp, kus head omavahelised suhted. Mängijate seas on bussijuht, ajalehtede laialivedaja, on õpetajaid, ehitajaid, õpilasi. Oleme mänginud paljusid tükke, viimati “Seitset tähte taevasõelas”, millega käisime ka tavakohaselt Sillaotsa talumuuseumis.
Vigala ja Sillaotsa ongi meie põhilised esinemispaigad. Varem käisime veel Velisel, Valgus, Purkus, aga sõit on kallis. Vaatajaid tuleb nii vähe, et piletitulu ei kata kulusid. Alati osaleme maakonna näiteringide päevadel.
Valmistume iga kord tõsiselt valla isetegevuspäevaks, talvel teeme lastele perekond Päkansone, väikest päkapikumaad.
Vahel on proovid hoopis naljakamad kui etendused. Usun, et etendus ei ole kõige suurem põhjus, miks koos käime. See on lihtsalt üks vaba aja veetmise vorm.
Allikas